PALJU ÕNNE, TORE!

 Noorteühing TORE sai 26. jaanuaril 25-aastaseks. Kena vanus ühele ühingule Eesti mastaabis. Kogu Eesti torekad tähistasid sünnipäeva oma kodukandis tordi valmistamisega ning sünnipäeva-live vaatamisega. Meiegi tegime oma tordi ning saatsime sellega koos tervitused Laulasmaalt teistelegi TOREkatele edasi. 

 

Sünnipäevale (ja ka livele) pöörasime pilgu taas juba hiljem, kui me kohtuda saime. Ajaloo huvides märgin ära, et seoses COVID-19 viiruse kõrge ohu tõttu ei saanud torekad detsembri keskpaigast alates kohtuda. Üle pika aja seda tehes oli loomulikult kõigil rõõm suur ning elevust lisas kauaoodatud TORE-pusade jagamine ning sünnipäevalapsele pühendatud viktoriinis osalemine.  

...ja ei midagi uut. Taaskord kulges aeg omas rütmis ja meie soov koos olla ning üksteisega päriselt rääkida ja mõtteid vahetada jäi lühikeseks. 

Jätkame tavapäraselt kohtudes kord nädalas ning arutades maailmaasju torevõtmes loodetavasti nüüd juba kooliaja lõpuni. 

2020-2021 õppeaasta tegemisi

 Hea lugeja, ole teadlik, me tegutseme!

Laulasmaa TORE-ringis osaleb sellel õppeaastal 16 õpilast 5.-9.klassidest. Meie iganädalaselt kohtumiselt ei raatsi ükski torekas puududa - meie, juhendajad, loomulikult ka. 

Millega me tegeleme? Kõige sellega, millega ei jõua koolipäeval tegeleda - olla tingimusteta oodatud, aktsepteeritud, õppida läbi mängu, rõõmu ja empaatia, Panna end proovile, leida üles oma tugevused, jõuvarud, avastada oma nõrkused ning takistused, et neist teadlik olles mitte nende võrku kinni jääda. 

...ja mõni meist on 2, mõni 3, mõni juba 5. aasta torekas - kas nagu küllalt ei saa?

Teadlik eneseareng kestab terve elu. Julgus olla mina ise jääb püsima,ega kao erinevate maskide taha, kui seda soosib õppimisrõõm, sõprade ja pere toetus. Just seda TORE-ring ka pakub ja sellest ei saa küllalt! :)

Pildikesi meie tegemistest:

Hooaja lõpupunkt

Ja nii see algas:

* 2018-19 õ-a lõpetamine TORE ÖÖÖÖna;

*pidulikule avamisele aitasid kaasa Heily kuldsete kääridega, 

Jarmo kuldsete kätega ja Oliver kuldsete sõnadega.

Ja siis alustasime oma aastast kokkuvõtvat tundi. Nagu ikka - takjaring. Tõdesime, et meid on nii palju, et ei mahu enam korraga pildilegi:

*meenutasime toimunud tunde ja tehtud tegemisi;

*jagasime järgmiste 19 tunni toimetamiste ülesanded;

*hakkasime toimetama... 

...j nagu ikka, käib töö ja mäng koos :)

 

Lisaks võõrustasime külalisi (Keila Kooli pikaajaline torekas Helena ja meie kooli TOREvilistlased Marie ja Sandra koos Meritiga).

Loomulikult ei puudunud ka (nüüd vist võib öelda meie TORE ÖÖ traditsiooniline õhtusöök - Anette ja Randari valmistatud pitsad) tummine õhtusöök. Ja ka siin tõdesime, et meid on nii paju, et enam ei mahu ühise laua taha sööma:

 

*suurepärane kõhutäis oli;

*rõõmustav üllatus ka Oliveri poolt.

Edasi jätkasime mängude, üllatuste, suhtlemise, ülesannete ja kohustusliku lõpupildiga, viimasest veidi hiljem.

    

   

*paralleelsed tegevused koolimaja ruumides;
*lõpumärk meist kooli stendile;
*Oliveri korraldatud escape room;
*igaüks sai igalt ühelt mälestuseks sellest aastast sõnalise kingituse.


Ja kui me olime oma "põgenemistoa", peituse, lennukate omaduste, juturingi, tänukaardid ja müramisajad lõpetanud, oli ootamatult kell saanud 1 öösel. Viimane aeg võtta otsad kokku, jagada aasta jooksul kogutud heade sõnumite/ komplimentide/ tähelepanekute ümbrikud laiali ning teha lõpupilt. Pildikeel räägib ise:

 

     

  

Ja siis algas uus päev. 

See oli pannkoogilõhnaline ja jäätisekokteili maitseline! Kamill ja Elisabeth seisid selle eest hea, et meil oleks mõnus hommikusöök peale magamata ööd. 

Ja nagu ikka, lõpetasime oma toimetamised (koristamised ja tagasiside korjamised, uute tulijate märgistamine) lõpuringiga, mis aga iga minutiga kokku kahanes...lõpuks olid järel vaid "tugevamad".

 Kokkuvõtvalt.

See aasta oli väga võimas aasta. Palju (meie tegemistest oled lugenud kindlasti juba varasematest postitustest) sai tegutsetud ja veel rohkem sai õpitud suhteid looma ja hoidma. Grupist kujunes sõpruskond, kes koolipäeval üksteisele toeks olid ning oskasid ka märgata teisi noori, kellele vajadusel tähelepanu pöörata. Poiste ratsionaalsus ja huumor aitasid tasakaalustas tüdrukute emotsionaalsust. Nägime ja kuulsime sügavust ja kõrgust. Imetleme teid, torekad!

Järgmise korrani, juhendajad Anne-Ly, Mati ja Merit.

 Noorte tagasisidest mõnigad tähelepanekud olnud TOREda õppeaasta kohta:

Benita Kodu külastamine

15. aprillil kulgesid torekad Anette, Kamill, Agnes, Sonali ja Anne-Ly kõik koos Benita Kodus eakatele külla. Majja sisenedes tuli neile vastu üks tore inimene ja ütles neile, et nad olid oodatud. Ta viis terve Tore Gängi suurte kappide juurde ja sõnas, et peaksid valmistuma kohtumiseks eakatega. Saalis oli kümmekond (Anette sõnul 18) inimest peale nende. Pärast valmistumist mängisid nad saalisolevatega erinevaid mänge. Näiteks mäng, kus pidid vanemad inimesed arvama ära, mida noorte slängisõnad tähendavad ja samamoodi pidid arvama ära noored vanemate slängi, äge!
Veel räägiti lugusid ja loeti luulet. Majas oli 101-aastane naine, kes puhkes nutma Anette luuletuse pärast. Ma alguses arvasin, et Anette esitas luuletust lihtsalt halvasti, kuna me kõik teame teda. See naine oli meeletult õnnelik, kuna luuletus rääkis Eestimaalt äraminekust, millega naine samastus. Torekad kuulasid ka Benita Kodu elanike lugusid, mis olid elukogemusi täis. Rääkijad olid vitaalsed ning elulood olid põnevad.

- kirjutas Torekas Oliver Rebane

Etendus ,,Tare-Tareke" Laulasmaa lasteaias

 Täna, 25.03.19 käisid Laulasmaa Kooli TORE õpilased Laulasmaa lasteaias Õnnelepatriinude ja Hundude rühmas esinemas etendusega ,,Tare-Tareke". Esinejad olid torekad: Randar, Kamill ja Anette.
 Torekas Kamill väidab, et oli väga elevil enne etendust ning tema lootused selles suhtes läksid täide. Tema sõnul oli etendus väga äge ja näidelda sai vabalt. Torekas Randarile meeldis see, et näiterühm oli nii lühikese aja vältel võimeline kohastuma olukorraga. Torekas Anettele meeldisid väikesed lapsed, kes elasid etendusele kaasa ja olid peale seda nõus vastama etenduse korraldajate küsimustele.

                                                                    Reporter: torekas Anette, fotograaf Anne-Ly


(siia tuleb peagi foto)

Tõesem ja Õigem

Ühel toredal päeval otsustasin, et võiks minna koos TOREkatega kinno. Selle peale kostsid semud: "Davaika, lähme kinno!" Paar päeva ma istusin ja mõtlesin muudele mõtetele, midagi ei planeerinud ega vaadanud isegi kinokava, kuid ühel hetkel meenutas suvaline situatsioon mulle, et peaksin vaatama kinokava ning kiiresti mingi plaani välja mõtisklema. Järgmisel TOREringil hakkasime tegema plaanile kokkuvõtteid, panime paika mis kellase bussiga lähme, millisega tagasi ning otsustasime, mis filmi me vaatama läheme. Lõpuks, kaks päeva pärast viimast planeeringut, hakkas väljasõit. Läksime vaatama "Tõde ja õigust", režissöör Tanel Toom. Ootasime umbes pool tundi suurt liinibussi, mida lõpuks ei tulnud. Tuli hoopis marsakas. Pärast teiste mõrusid nägusid vaadates tekkis mulle kerge süütunne, kuid kõik laabus siiski. Ja koos oli tore: keegi tagapool tegi nalja, Jarmo rääkis elust, Kamill oli igalpool, nagu mina, Merit istus eespool, Agnes, Anette ja Heily rääkisid väga valjuhäälselt bussis, mina isiklikult ajasin Randari enda juurest ära, Janar oli vaikselt koos Rolandiga omal toolil, ühesõnaga oli kõigil oma atmosfäär mis kõikus kokku aeg-ajalt. Kakskümmend või kolmkümmend minutit hiljem olime Solarise ees, jooksime sisse ning kogunesime, käisime poest läbi, läksime sööma, jändasime piletitega ning lõpuks kõik laabus hästi. Kõik istusid teisel kõige kõrgemal real, film algab paarikümne minuti pärast ning kõik juba olid nosinud pool oma popcorn-i pakist tühjaks, kõik suhtlesid omavahel ning lusti oli õhus tunda. Siis kui film algas, valmistusime pikaks istumiseks, sest film on ju 2 tundi ja 45 minutit pikk. Film ise oli väga tore, ei hakka ütlema mis filmis juhtus, tõesti soovitan ise seda filmi vaatama minna, aga ütlen seda, et sealt sain aru, et mitte ainult mina ja Agnes ei ole kahtlase huumorisoonega. Kui film läbi sai, läksime me Vabaduse platsi bussikasse, mõned tormasid Vabadussamba astmete juurde ning mõned läksid R-Kioskisse. Lõpuks olid kõik koos bussikas ning ootasid bussi. Bussikas mõned naersid, mõned ajasid juttu, mõned rääkisid oma väikeses ringis, mõni külmetas.

Õnneks pärast mitme bussi möödasõitmist leidsime ennast liinibussi peal, mis sõitis Laulasmaa poole. Seekord buss, mis ei maksnud. Ja tordi peale kirsiks pidin ise maksma paki vorste selleks, et kiiresti koju saada.

  - fin xd Oliver Rebane kirjutas, fotod: Heily

 

TORE ÖÖÖÖÖÖ!!!

TORE ÖÖÖÖ toimus 25.-26. jaanuaril

25. jaanuar

Olime viiest kohal ja siis oli pidulik avamine. Anette pidas kõne, Heily lõikas lindi läbi.

 

Peale avamist oli traditsiooniline takja O ning toimusid muud tegevused kuini jõudsin mina. Mina jõudsin tooli mänguks kohale, mängisime ja hakkasime tegema ümbrikuid. Ümbrikuid tegime selleks, et saaks kellelegi häid soove soovida kirjutades talle.

  

Ümbrikud saab avada kevadel. Kui ümbrikud olid peaaegu valmis kutsuti meid pitsat sööma, mida valmistasid torekas Anette ja torekas Randar. Pitsa tuli natukene toores, kuid kõik kiitsid kokke.

Peale söömist mindi uuesti ümbrikke valmistama, kuna kõik ei saanud valmis.

Olijad räägivad:

 

JANAR arvas et oli lahe!!! Janari voodit lammutati :/. 

RANDAR arvas et oli tegevuse rohke.

ANETTE arvas et pitsa oli hea.

ANNE-LY - köögi toimkond sai hästi hakkama, koolimaja oli nuudli lõhna täis.

OLIVER - liiga vara mindi magama.

KAMILL - nuudli ja vigastuste rohke öö.

 

AGNES - oli palju jututubasi, jagus igaühele.

ELISABETH - sellise seltskonnaga TOREööd veeta oli tõesti vahva!

 

MERIT - tekkis tahtmine veel teha toreöid.

26. jaanuar

Hommikul kogunesime ja tähistasime TORE sünnipäeva süües küpsisetorti. Aeg oli natuke liiga varajane. Tordi valmistasid eelmine õhtu Agnes ja Anette.

Reporter: mitteametlik torekas Roland Sats.